Tagasi kodus

Olgu mujal kuitahes hea, kodus on siiski parem! Eile varahommikul kell 5.51 toppisime ennast Risto autosse ja kihutasime lennujaama. Kõik formaalsused vormistatud, tegime ka mõned ostud veini ja chacha näol, et oleks, millega küllatulevaid sõpru kostitada. Muidugi tekkis meil Riias samade pudelitega probleem, sest tulime ju mitte EL-ist ja oleksime  pidanud seetõttu uuesti turvakontrollist läbi minema, kus meie vedelik oleks igal juhul konfiskeeritud. Õnneks lahke Läti turvakontrollija andis head nõu terminalist lahkuda ja uuesti ennast lennule tshekkida ning minu reisikott, mille mulle sünnipäevaks kinkisid A- klubi tüdrukud ja mis marjaks ära kulus, pagasisse ära anda. Nii tegimegi, maksin täiendavad 15 eurot ja probleem oligi lahendatud.

Lennuk maandus vihmasesse Tallinnasse umbes kell 12.20, koju jõudsime lõpuks kella 2 paiku. Ohkasime kergendatult - tänu Reijo hoolitsusele oli maja alles ja suisa soojaks köetud, ka  vanaema oli elus ja külmkapis leidus isegi üht-teist söödavat . Salajas tõotasin endale, et selleks aastaks mulle igasugusest reisimisest ja eriti lennukiga lendamisest jätkub! Neid lendamisi võib juba kolme käe sõrmedel kokku lugeda, mida saan selle aasta kontosse kirjutada. Aitab!

Kõige lõpuks tahan tänada kõiki eestlasi, kellega oli võimalus Gruusias kohtuda, s.h. vastutulelikke Eesti saatkonna töötajaid, kes lahkelt näitasid saatkonda ja tutvustasid oma tööd ja peab tunnistama, et  minu arusaamise järgi ei ole see kerge - olla kaugel kodust ja esindada oma riiki. Tänusõnad ka Avivale, kes  nõustus olema meie giidiks külmal ja tuulisel pühapäeval teekonnal Mtskhetasse. Ristole suur tänu võõrustamise eest! Nüüd on see kauge kant nähtud ja süda rahul!

P.S. Pildid on mul juba arvutisse tõmmatud, kuid ei ole veel segeks saanud nippi, kuidas neid korraga siia keskkonda tõmmata, ühe pildi allalaadimine võtab  kuratlikult aega. Ehk oskab keegi soovitada? FB-sse on neid lihtsam sokutada.

P.P.S. Kui kedagi huvitab.siis tänahommikused numbrid kaalu peal olid üsna kesised - vaid 65,3 eeldatud 71,1 asemel... 

Viimased muljed

Esmaspäeva õhtul otsustasime Riivoga omapäi õhtust sööma minna, Risto oli päevatööst väsinud ja lasime tal rahus omaette olla. Palusime taksojuhil viia meid kuskile sinna, kus käivad söömas kohalikud elanikud, ja kus pakutakse ehedat gruusia rahvustoitu. Maandusime restoranis "Begeli" - suur ja avar suhteliselt kaasaegne koht. Kelner tuli kohe menüüga ja hakkasime pärima, mida ta soovitaks meile. Loomulikult esimese asjana käis ta välja hinkaalid, kuid need asjad olid meil juba läbiproovitud, siis soovitas ta hatshapurit, kuid ka selle toiduga oli meil juba kogemus olemas. Edasi asi enam nii libedalt ei läinud, menüüs oli küll toite üsna palju, kuid tegelikult saadaval vaid vähesed. Lõpuks tellis Riivo hartshood ja shashlõkki,  mina chakapulit -see on hautatud vasikaliha leemes, lisaks veel tomati-kurgi salat ja kahheetia päritolu majaveini. 

Lauad, mis meie tulles veel suhteliselt tühjad olid, täitusid üsna kähku, enamus seltskondadest moodustasid mehed, oli ka üksikuid perekondi koos väikete lastega. Enamus inimesi suitsetasid ja põhisliselt söödi hinkaale.

Alustuseks  toodi Riivole shaslõkiportsjon, ta jõudis sellest poole ära süüa, kui saabus hartshoo. Riivo asus isukalt suppi lurpima,ainuke etteheide oli, et supis ei olnud riisi, muidu hea vürtskias teine. Mina ootasin kannatliku meelega oma praadi. Kui Riivo ka shaslõkiga lõpule jõudis, saabus  minu praad lauda. Esialgu oli see üsna kummalise välimusega - leemest   turritas jurakas kondihunnik välja, lusikaga konte liigutades tuli pinnale ka riisi. Nüüd alles saime sotti, et kõik oli segamini aetud - Riivo pistis nahka hoopis minu vasikaliha hautise, pidades seda hartshooks ja mina sain nüüd tema suppi süüa. Et seal kõik sassi läks, on ka seletatav asjaoluga, et teeninduses kehtis reegel - neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. See tähendab, et üks kelner võttis tellimuse, teine tõi söögid lauda ja kolmas koristas nõud ja kirjutas arve välja. Tellisin ka magustoitu, kuid pärast pooletunnist ootamist ja asjaolude selgitamist selgus, et seekord magustoitu ei ole, lihtsalt ei ole ja kõik. Ega ma eriti pettunud ei olnud, sest kõht oli ka supist täis ja vanemas eas polegi vaja nii palju süüa. Kokkuvõtteks - oli tore õhtu, sest veini oli, õlut oli ja juttu jätkus kauemaks. 

Viimasel päeval võtsime ette reisi Gorisse, et ära näha see kurikuulus Stalini muuseum. Sõit sinna läks kiiresti, kuna linnake asub Tbilisi-Bathumi kiirtee ääres ja ainult ükskord sõitis meile ühesuunalisel teel vastu üks mersu. Kui olime Tbilisist välja sõitnud, märkasin tee ääres sarnaseid papist külasid keset tühermaid, nagu meil siin Eestiski viimastel aastatel hulgaliselt kerkinud on. Jõudsin just vaikselt imestada, kas tõesti on ka siia kinnisvarabuum jõudnud, kui Risto selgitas,et tegemist on hoopis põgenike laagritega - terved suured külad on ehitatud tuhandetele 2008. aasta sõjapõgenikele. Keerasime ka kahte külla sisse, kuhu Eesti riigi abiga on rajatud laste mänguväljakud - need nägid väga armsad välja ja eristusid selles kurvas ja troostitus miljöös oma värvikirevuse ja hoolitsetud välimuse poolest. 

Stalini muuseum oma pompöössuses muidugi rabada ei suuda, tegu on minu arust pigem vaikselt hääbuva nähtusega, sest peale meie ei tundnud isakese vastu sel päeval huvi ilmselt keegi. Otsustasin juba enne muuseumi külastamist, et oma filmilinti ma seal raiskama ei hakka. See lihtsalt ei ole seda väärt. Kui kellelgil on plaanis seda jubedat muuseumi vaatama minna, siis minu soe soovitus - ärge parem minge, elamust sealt ei saa, ainult teadmise, et sa oled seda oma silmaga näinud.  

Gori külastamine lõppes ettearvatult hinkaalide söömisega, lisaks tellisime ka adzhaaria hatshapurit, mis on eriline selle poolest, et lisaks juustule on see üle valatud toore munaga, mis on kergelt hüübinud. Vähmalt mõni aeg ei taha ma enam mõela ei hinkaalidele ega hatshapuridele!

Kui aega saan, laen siia ka mõned pildid üles, pean veel uurima,kuidas see siin käib!

Viimane osa juba homme!!

Pildikesi Tbilisi tänavaelust

Vake linnaosast, kus Risto elab, saab kesklinna kõige lihtsamalt taksoga - lepid juhiga hinnas kokku ja ta viib sind täpselt sinna, kuhu soovid. Ei mingit taksomeetrit. Kesklinna ots on 4 rubla - nii taksojuht just  ütlebki. Täpsustame igaks juhuks alati üle, et kas ikka 4 lari - jah, siiski larid, kuid rubla on veel rahva mälus kõvasti kinnistunud.

Takso on üldse üks omapärane nähtus. Juhiks, vähemalt meie siinoleku ajal, on sattunud olema vanemad mehed, eilne juht suisa 79 aastane, autod on neist tiba nooremad, enamus eelmise sajandi 90-ndate mudelid. Et siin ei tunta tehnoülevaatust, on näha ka autode välimusest - ilma esi- või tagumise pamperita, purunenud laternate ja esiklaasiga auto on tavapärane, mõni auto aga seisab koos lihtsalt tahtejõuga ja ainuke terve atribuut selle küljes on auto number. Kui küsisin taksojuhi käest (selle 79 aastase), miks neil siin nii hullumeelne liiklus on, siis sai ta üsna pahaseks - viga on selles, et mitte keegi ei oska sõita õigesti peale tema - tal on 56 aastat juhistaazi! Ja selle kinnituseks tegi ta kohe paar ohtlikku manöövrit, näitamata suunatuld ja kirudes teisi juhte, kes samuti käituvad. See  ainult kinnitab minu arvamust, et kõik juhid siin on väga osavad ja viga on lihtsalt minu liigses enesealalhoiuinstinktis.

Täikast oli juba juttu, seekord veidike muljeid Tbilisi turult, kus me  eile käisime sooviga osta kohalikke pähkelid ja suluguni juustu. Mulje, mis sellest käigust jäi, oli vastuoluline - ühest küljest tohutu kaubaküllus, teisest küljest kogu turu armetu väljanägemine - osa väljapanekust on lageda taeva all, osa aga suisa kuute meenutavates putkades, mis kokku klopsitud käepärasest materjalist. 

Puu- ja juurvilju müüakse ka otse kaubikutest ja elu nende ümber keeb ja kihab. Hõiked, sõim, autode tuututamine, inimeste rohkus ja pidev tähelepanu koondamine oma jalgealusele teele, et mitte kuhugi sügavikku kukkuda või konte murda - see on ikka üsna väsitav. 

Hämmastas peterselli rohkus - igal müüjal oli nn leti peal suurtes kuhjades peterselli ja muudegi maitsetaimede kimbukesed, mida siis kohalikud  enne ostmist põhjalikult nuusutasid. Alles pärast mitme pundi põhjalikku läbinuusutamist osutus üks kimbuke ostmisväärseks. Mille põhjal valik tehti, on mul raske mõista, ilmselt on olemas mingid omad kriteeriumid, mille alusel saab peterselli maitset lõhnaga tuvastada. 

Ostsin oma pähklid ja Riivo muidugi ei saanud loobuda ahvatlevatest punapipra kaunadest - neid jätkub nüüd vähemalt 10-ks aastaks! Oli ka soov osta tomateid - need on siin suured ja ahvatlevad, valisin ise oma käega kõige ilusamad välja, kodus aga avastasin, et minu väljavalitud kaunitarid olid vahepeal transformeerunud plekilisteks ja pehmeteks keskpärasteks tomatiteks. Õnneks maitsesid nad  hoolimata välimusest väga hästi!

Turul õnnestus ka väike konflikt tekitada - juustu ostes maksis Riivo 20-larisega, mille küljest oli väike nurk ära rebitud. Liikusime oma ostuga edasi, kui kuulsime ägedaid hõikeid selja tagant - vaatasime tagasi ja saime aru, et müüjatar lehvitas selle rahatähega, mis ta just meie käest oil saanud. Meie kui südametunnistusega ostajad suundusime tagasi müüja juurde, kes pisarsilmi palus katkine rahatäht tagasi võtta ja maksta terve rahaga. Kauplesime mis me kauplesime, müüja õnnetut nägu nähes leebusime - võtsime oma raha tagasi ja andsime ka juustu tagasi - nii sovunud olime... Hiljem pangas vahetas Riivo raha ümber ilma igasuguse probleemita - isegi passi ei küsitud!

Tänavapildis kohtab küllaltki palju kerjuseid - ühed neist on noored emad imikutega ja teised vanamutikesed. Kõige nutikamad kerjused  kerjavad panga automaadi vahetus läheduses - nad istuvad seal üsna märkamatult, aga niipea, kui oled automaadist raha kätte saanud, sirutub kerjuse käsi nagu maa alt välja ja algab haledahäälne anumine. Ilmselt kuulub koht automaadi kõrval kerjuste hierarhias kõige kõrgemal tasemel asujale, sest siin võib sinu topsi pudeneda paberraha, kui mujal pead leppima müntidega.  

Kolmas päev - udu, torm ja tuul...

Eilne õhtu lõppes meeleolukalt kohalikus populaarses kõrtsis, kus saime nautida Gruusia meeste neljahäälset laulu ja gruusia rahvatantsu piltilusate tantsupaaride esituses. Me polnud mitte ainsad eestlased - ka Eesti saatkonna teised töötajad olid oma külalised Eestist kaasa võtnud ja nautisid restorani terrassilt avanevat hunnitut vaadet Tbilisi linnale.

Seekord tellisime shaslõkki, ja pean tõdema,et see toit väärib eesti rahvustoidu nimetust auga - igas Eesti kodus küpsetatud shaslõkk viib keele alla, seega ma rohkem seda teemat ei puudutaks. 

Täna hommikul võtsime ette teekonna Kahheetia poole, see on piirkond, kus küpsevad parimad viinamarjad, millest valmistatakse  tõelist veini, mitte seda Hollandis villitud Kindzmaraulit. Ilm ei olnud seekord meie parim sõber - enamus teekonnast möödus udus, kohati oli nähtavaus 0 meetrit ja sõit sellises udus sai võimalikuks ainult tänu kindla käega ja raske jalaga Ristole. Nii mõnedki korrad suutis ta meelitada minu sisemusest heledahäälseid karjatusi, kui mulle tundus, et  kokkupõrge vastutuleva autoga on vältimatu. Kuid imede ime - kas võtab  vastane  õigeaegselt teeserva või õnnestub endal kellegi vahele pressida, nii et vältimatu hukk lükkub igakorda järgmise korrani edasi.

Meie sihtmärk oli Signaghi linnake, mis jääb Tbilisist  ca 80 km ida poole. Lootsime külastada ka kohalikku veinitööstust, kuid kahjuks tänane eriline koerailm seda üritust ei soosinud, nii piirdusime lihtsalt veinide degusteerimisega ühes armsas kohas nimeg "Faasani pisarad", mille kohta rohkem infot leiad  aadressilt www.pheasantstears.com . Saime teada,et sealseid veine tehakse naturaalsel moel ehk et neid ei filtreerita, samuti on see ka ainus koht, kust saab tõelist tshornajat vinod ehk musta veini. Tegemist muidugi punase veiniga, kuid värvi intensiivsus lausa kutsub seda veini just mustaks nimetama. Saime proovida 3 valget ja 2 punast veini ning ka tshatshat, mis tõepoolest oli ülihea! Loomulikult ostsime ka mõned pudelid väärtuslikku kraami kaasa, et oleks hiljem põhjust Eestis koledas novembrikaamoses meenutada kaunemaid hetki Gruusiast.

Pärast veinide degusteerimist oli ka ilm paremaks muutunud - oli võimalik näha orgudes laiuvaid viinamarjavälju ja mägikülasid, mis enne olid uttu mattunud. Signaghis asub nn Wedding Centre, kus pannakse iga poole tunni tagant keegi paari, ilmselt on see LasVegase Gruusia variant. Kogu sealviibimise aja jooksul nägime mitut pulmarongi meist möödumas, kombekohaselt andis autode signaalitamine üritusele pidulikkust juurde ja esimese auto küljeaknast väljakõõluv filmioperaator oli lausa kohustuslik atribuut pulmarongis.

Ühes kohalikus söögikohas saime hinkaalidega oma nälga kustutada ja pärast seda suundusime tagasi pealinna poole. Kuna udu oli hajunud, sain rohkem keskenduda looduse imetlemisele ja vähem tähelepanu pöörata liiklusele, kuigi täielikult mul siiski seda ignoreerida ei õnnestunud ja mõned korrad keris elu oma filmilinti mu silmade eest uuesti läbi. Kuid käesolev blogi annab tunnistust sellest, et olen elu ja tervise juures ja põhjust muretsemiseks ei ole! Elame veel ja vaatame, mis homme juhtub!

Teine päev..

67,1 - sellised numbrid kuvati mulletäna hommikul kaalu pealt, millele kerge kõhedusega astusin. Sarnaselt jätkates peaksin koju jõudes kaaluma 71,1 kg. Hinkaalidele ei saa kuidagi ei öelda, nii nagu ka kohalikule veinile. Käisime eile õhtul Risto lemmikhinkaalisöögikohas. Kui teenindaja sammud meie laua poole seadis, kostis Risto huulilt vaikne ohe - tema varasemad kogemused selle mehega ei ole olnud just kõige meeldivamad - vend ei saa aru vene keelest ja ajab alati tellimuse totaalselt segamini, lisaks viitas tema kõnnak teatud orientatsioonile. Kogesime meiegi seda, et 3 salati asemel toodi meile 2 portsu, milles puudusid  ekstra palutud  kreeka pähklid, õlu toodi alles pärast meeldetuletamist, kuid hinkaalid olid see eest võrratud ja õiges koguses. Riivo soovile  tellida tshatshat vastati resoluutse keeldumisega - vaene mees, teist korda ühe päeva jooksul saada keeldumiste osaliseks ei ole just kerge taluda...

  Risto juhendamisel õppisin kiiresti hinkaalide käsitsemise selgeks - kui veel esimese  söömisel võtsin kahvli appi, siis järgmiste manustamine käis suure lurina ja paljaste käte abil. Riivo oli paras kobakäpp, juba esimese hinkaali suutis ta kahvliga katki torgata, kuid sai temagi lõpuks tehnika käppa ja maitsev leem ei voolanud enam taldrikule vaid otse kõhtu.

Hinkaal näeb välja nagu taignast aatompommi seen, mingil juhul ei saa teda võrrelda pelmeeniga. Eesti kaubandusvõrgust saadavad sügavkülmutatud hinkaalid on Risto sõnul hale vari lokaalsest ehedast hinkaalist.

Kuna Dagmar on oma raamatus  grusiinide pereelust ja traditsioonidest lähemalt juttu teinud, siis uurisime Risto käest, mida tema teab kohalike elust-olust. Kuuldu ainult kinnitas meie teadmisi, et perekond on püha ja libastumiste eest tuleb kõrget hinda maksta, teatud maapiirkondades on siiani veel säilinud nn veritasu. Ja vanavanemate pattude eest tasuvad lapselapsedki, annetades solvatud perekonnale regulaarselt  tasuks lehma või kitse. Meil nimetatakse seda lihtsalt väljapressimiseks, kuid siin on see täiesti aktsepteeritav ja repressioonide alla langenud perekonnal tuleb oma kohust täita kuni süü täieliku lunastamiseni.

Liiklusest veel - oma õuduseks saime teada, et Gruusias ei tunta juba pikemat aega sellist nähtust nagu sõidukite tehniline ülevaatus - see olevat likvideeritud, kuna tolles valdkonnas esines massiliselt korruptsioonijuhtumeid. Seega liiguvad teedel sõidukid, mis võivad suisa eluohtlikud olla. Ja ka liiklussurmade arv on selline veidi alla tuhande inimese per aasta. Otsustasime, et ei võtta ette autoretke Batumi, ootame ära kuni valmib kiirraudtee Tbilisi-Batumi suunal ja reis võtab aega kõigest 2 tundi. Nii väitis meie hommikune taksojuht, kas seda raudteed ehitatakse üleüldse, mul andmed puuduvad, kuid loodame parimat! Siinjuures pean kergendusega mainima, et Risto on üsna osav autoga liiklemisel ja tema sõidustiili jälgides meenub hea nõukaaegne anekdoot grusiinlasest taksojuhist Moskvas, kes alati sõitis punase tulega üle ristmiku ja kunde küsimusele, miks ta nii teeb, vastas mägede poeg uhkusenoodiga hääles: "Master jedjet!". Kui ta aga rohelise tule ees äkitselt  pidurdas, tuli vabandav repliik "Mozhet bõt tam tozhe master jedjet?" Igatahes olen ma aru saanud, et autojuhid sõidavad täpselt nii, nagu tavalised jalakäijad igapäevaselt liikluses liiguvad - ei põrka nad omavahel kokku, ei aja üksteist alla, ära pöörates ei näita  nad käega suunda ja seisma jäädes ei hakka neil kuskil punane lambike põlema. Parafraseerides tuntud vanarahvatarkust - sõida autoga  nii, nagu sa oleksid jalakäija, siis käid jalakäijana nii, nagu oleksid auto. Nii lihtne see ongi.

Pärast sööki läksime jalka trenni - Risto käib kord nädalas palli toksimas koos toredate kuttidega, kelle hulgas on nii sakslasi, inglasi jne. Enne suurte inimeste trenni mängisid Gruusia poisikesed ja nende õhinat ning armastust jalgpalli vastu oli tore jälgida. Meenusid pildikesed Brasiilia rannas palli tagaajavatest tumedapäistest ja mustasilmsetest kluttidest.
Vaatasime mõned minutid Risto triblamist ja siis seadsime sammud kodu poole. Teeäärsest toidupoest sai Riivo lõpuks osta oma ammuigatsetud tshatsha pudeli ja tema sammud muutusid pärast ostu kohe pikemaks ja kiiremaks, nii jõudsime koju juba enne 9-t ja konstateerisime, et igati asjalik  start on puhkusele antud!

Esimene päev Tbilisis

Ei ole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul koos päikesekiirtega, mis paistavad sisse su  magamistoa aknast. Isegi sajapealise metsikute koerte kamba  järjepidevad haugatused ei suuda seda mõnu rikkuda. Ja teadmine, et on alanud kauaoodatud puhkus kaugel kodumaast, süvendab veelgi õndsustunnet.
Alusatsin oma pikka reisi koos Riivoga   Tallinnast Tbilissi juba eile pärast lõunat lennuga Riiga, kus veetsime 4  tundi, oodates Tbilisi lendu. Muidugi ei lasknud me ajal niisama igavikku voolata, olime kumbki hankinud endale Dagmar Raudami raamatu "Minu Gruusia" ja lugesime üksteisevõidu sellest, mis meid ees hakkab ootama. Pean tunnistama, et ma ei jõudnud raamatut lõpuni lugeda, jõudsin just peatükini "Villa Saburtalos", kuid sellest hiljem.

Lend ise möödus minu jaoks täielikus rahus - ilmselt esimest korda elus suutsin lennukis magada, seega oli 3,5 tunnine lend minu jaoks pikk nagu silmapilgutus. Lennukile tuli vastu Risto, kes meid oma korterisse sõidutas, mis tänu tema lahkusele  saab nädalaks ka meie kodu olema. Öine linn on muljetavaldav, valgustusega oskavad grusiinid mängida, kohati on tunne, et viibid muinasjutumaal. Korterisse jõudes  tegime saabumise puhul kerged tervitusjoogid ja heitsime reisiväsimust välja puhkama.

Tutvumine Tbilisiga päevavalges vähendab esialgset öist vaimustust - linna tänavad, mis ei ole just peatänav, ei olekski nagu tänavad - enamjaolt puuduvad kõnniteed, iga millimeeter vaba pinda on kaetud autodega. Täiesti tavaline on, et kui keset tänavat on auk kaevatud, siis mingit hoiatavat märki või piiret pole augu ette pandud, kuhugi maa alla kukkuda ja igeveseks kadunuks jääda ei ole siin eriti keeruline. Liiklus on midagi sellist, millega lihtsalt tuleb leppida, kui sa just ei taha hulluks minna. Õnneks on mul mingi vana veneaegne kogemus Moldaavia aegadest ja muudestki lõunariikidest, nii et väga üllatunud ma ei ole. Ja kohati isegi näidatakse suunatuld. Jalakäijana muidugi tuleb igapäevaselt läbida ellujäämiskursus, nii mulle tundub. Kohalikud ise ilmselt asja nii traagiliselt ei võta. Silma torkas, et emadel lastekärudega on väga raske autode vahelt, mis on ennast parkinud kõnniteedele ja ülekäiguradadele, läbi vingerdada, kuid samas ei olnud nad ka mingil moel meeleheitel koduperenaiste väljanägemisega.

Riivol oli kange soov oma dollareid ümber vahetada kohalike rahatähtede vastu - pangas ei läinud see tal korda, kuna küsiti passi. Torkasin luugist sisse oma ID kaardi, kuid see ei avaldanud kenas telleris mingeid emotsioone - ta jäi raudselt kindlaks nõudmisele,et tuleb pass esitada. Seekord jäid dollarid vahetamata. Õnneks 50 meetri kaugusel leidsime tagasihoidliku rahavahetusputka, kus ainsaks tehniliseks vahendiks oli tavaline lauakalkulaator - 70 dollarit muundusid pärast kalkulaatoriga klõbistamist 124-ks lariks. Ja ei mingit passi ega üleliigseid küsimusi.

Jalutasime piki Rustaveli tänavat kuni Vabaduse platsini, sealt keerasime Leselidze tänavale, kust leidsime ka esimese söögikoha, kus oli võimalik tänaval istuda. Maandusime laua taha ja kena ettekandjapreili andis endast kõik, et ma oleksin nõus tellima hatshapurit, juustu, veini ja õlut. Kuigi kõht tühi ei olnud, oli söök siiski nii maitsev, et sõime ära kogu hatshapuri, mis oli suur nagu üks XL pizza. Kõht sai sellest nii täis, et ma ei ole kindel, kas mul õnnestub õhtusöögiks ennast sellisesse vormi saada, et mulle ka mõned hinkaalid sisse mahuksid. Nimelt on täna õhtul plaan minna just sinna hinkaali restorani, kus Risto armastab maiustamas käia, ja et seal tõesti maitsvaid hinkaale pakutakse, on näha ka Risto paisuvast vööümbermõõdust. Ahjaa, hommikul kaalusin ma 66,1 kg, saab näha, millistest numbritest me räägime nädala aja pärast.

Pärast ohjeldamatut söögiorgiat suundusime Risto õhutusel Eesti saatkonnaga tutvuma. Meid tulid tervitama Toomas ja Risto (mitte meie Risto) ja pärast tüüpilist diplomaatilist small talki tegime väikese ringkäigu majas. Kohtusime ka saatkonna toreda sekretäri Nataga, ühe tööka noormehega, kelle nimi on Leemet ja kes rahmeldas  viisataotlejate pika järjekorraga ja kõige lõpuks tutvusime ka kassiga, kelle nimi on Linda, kuid kes teatud põhjustel on saanud ka teise nime, mida ma ei tahaks siin mainida austusest Linda vastu.

 Saatkonnga tutvutud, suundusime kergele shopingutuurile, et täiendada puuvilja ja õlle tagavarasid ning suundusime taksoga koju. Tagaistmel ei olegi see liiklus nii kohutav!

Üks asi, mis mulle siin meeldib, on see, et kui sul näiteks on sõbral sünnipäev tavalisel tööpäeval,siis võid järgmine päev tööle mitte minna - see, et panid kõvasti pidu sõbra sünnipäeval, on väga mõjuv põhjus töölt puudumiseks. Uurin juba vaikselt kinnisvara hindu, vanalinnas pidi palju tühjalt seisvaid kortereid olema. Võibolla loobun oma esialgsest plaanist veeta vanaduspõlve pikad päevad Brasiilias - Gruusia on mitu korda lähemal ja elu on siin sama odav kui Brasiilias.