Kolmas päev - udu, torm ja tuul...

Eilne õhtu lõppes meeleolukalt kohalikus populaarses kõrtsis, kus saime nautida Gruusia meeste neljahäälset laulu ja gruusia rahvatantsu piltilusate tantsupaaride esituses. Me polnud mitte ainsad eestlased - ka Eesti saatkonna teised töötajad olid oma külalised Eestist kaasa võtnud ja nautisid restorani terrassilt avanevat hunnitut vaadet Tbilisi linnale.

Seekord tellisime shaslõkki, ja pean tõdema,et see toit väärib eesti rahvustoidu nimetust auga - igas Eesti kodus küpsetatud shaslõkk viib keele alla, seega ma rohkem seda teemat ei puudutaks. 

Täna hommikul võtsime ette teekonna Kahheetia poole, see on piirkond, kus küpsevad parimad viinamarjad, millest valmistatakse  tõelist veini, mitte seda Hollandis villitud Kindzmaraulit. Ilm ei olnud seekord meie parim sõber - enamus teekonnast möödus udus, kohati oli nähtavaus 0 meetrit ja sõit sellises udus sai võimalikuks ainult tänu kindla käega ja raske jalaga Ristole. Nii mõnedki korrad suutis ta meelitada minu sisemusest heledahäälseid karjatusi, kui mulle tundus, et  kokkupõrge vastutuleva autoga on vältimatu. Kuid imede ime - kas võtab  vastane  õigeaegselt teeserva või õnnestub endal kellegi vahele pressida, nii et vältimatu hukk lükkub igakorda järgmise korrani edasi.

Meie sihtmärk oli Signaghi linnake, mis jääb Tbilisist  ca 80 km ida poole. Lootsime külastada ka kohalikku veinitööstust, kuid kahjuks tänane eriline koerailm seda üritust ei soosinud, nii piirdusime lihtsalt veinide degusteerimisega ühes armsas kohas nimeg "Faasani pisarad", mille kohta rohkem infot leiad  aadressilt www.pheasantstears.com . Saime teada,et sealseid veine tehakse naturaalsel moel ehk et neid ei filtreerita, samuti on see ka ainus koht, kust saab tõelist tshornajat vinod ehk musta veini. Tegemist muidugi punase veiniga, kuid värvi intensiivsus lausa kutsub seda veini just mustaks nimetama. Saime proovida 3 valget ja 2 punast veini ning ka tshatshat, mis tõepoolest oli ülihea! Loomulikult ostsime ka mõned pudelid väärtuslikku kraami kaasa, et oleks hiljem põhjust Eestis koledas novembrikaamoses meenutada kaunemaid hetki Gruusiast.

Pärast veinide degusteerimist oli ka ilm paremaks muutunud - oli võimalik näha orgudes laiuvaid viinamarjavälju ja mägikülasid, mis enne olid uttu mattunud. Signaghis asub nn Wedding Centre, kus pannakse iga poole tunni tagant keegi paari, ilmselt on see LasVegase Gruusia variant. Kogu sealviibimise aja jooksul nägime mitut pulmarongi meist möödumas, kombekohaselt andis autode signaalitamine üritusele pidulikkust juurde ja esimese auto küljeaknast väljakõõluv filmioperaator oli lausa kohustuslik atribuut pulmarongis.

Ühes kohalikus söögikohas saime hinkaalidega oma nälga kustutada ja pärast seda suundusime tagasi pealinna poole. Kuna udu oli hajunud, sain rohkem keskenduda looduse imetlemisele ja vähem tähelepanu pöörata liiklusele, kuigi täielikult mul siiski seda ignoreerida ei õnnestunud ja mõned korrad keris elu oma filmilinti mu silmade eest uuesti läbi. Kuid käesolev blogi annab tunnistust sellest, et olen elu ja tervise juures ja põhjust muretsemiseks ei ole! Elame veel ja vaatame, mis homme juhtub!

Teine päev..

67,1 - sellised numbrid kuvati mulletäna hommikul kaalu pealt, millele kerge kõhedusega astusin. Sarnaselt jätkates peaksin koju jõudes kaaluma 71,1 kg. Hinkaalidele ei saa kuidagi ei öelda, nii nagu ka kohalikule veinile. Käisime eile õhtul Risto lemmikhinkaalisöögikohas. Kui teenindaja sammud meie laua poole seadis, kostis Risto huulilt vaikne ohe - tema varasemad kogemused selle mehega ei ole olnud just kõige meeldivamad - vend ei saa aru vene keelest ja ajab alati tellimuse totaalselt segamini, lisaks viitas tema kõnnak teatud orientatsioonile. Kogesime meiegi seda, et 3 salati asemel toodi meile 2 portsu, milles puudusid  ekstra palutud  kreeka pähklid, õlu toodi alles pärast meeldetuletamist, kuid hinkaalid olid see eest võrratud ja õiges koguses. Riivo soovile  tellida tshatshat vastati resoluutse keeldumisega - vaene mees, teist korda ühe päeva jooksul saada keeldumiste osaliseks ei ole just kerge taluda...

  Risto juhendamisel õppisin kiiresti hinkaalide käsitsemise selgeks - kui veel esimese  söömisel võtsin kahvli appi, siis järgmiste manustamine käis suure lurina ja paljaste käte abil. Riivo oli paras kobakäpp, juba esimese hinkaali suutis ta kahvliga katki torgata, kuid sai temagi lõpuks tehnika käppa ja maitsev leem ei voolanud enam taldrikule vaid otse kõhtu.

Hinkaal näeb välja nagu taignast aatompommi seen, mingil juhul ei saa teda võrrelda pelmeeniga. Eesti kaubandusvõrgust saadavad sügavkülmutatud hinkaalid on Risto sõnul hale vari lokaalsest ehedast hinkaalist.

Kuna Dagmar on oma raamatus  grusiinide pereelust ja traditsioonidest lähemalt juttu teinud, siis uurisime Risto käest, mida tema teab kohalike elust-olust. Kuuldu ainult kinnitas meie teadmisi, et perekond on püha ja libastumiste eest tuleb kõrget hinda maksta, teatud maapiirkondades on siiani veel säilinud nn veritasu. Ja vanavanemate pattude eest tasuvad lapselapsedki, annetades solvatud perekonnale regulaarselt  tasuks lehma või kitse. Meil nimetatakse seda lihtsalt väljapressimiseks, kuid siin on see täiesti aktsepteeritav ja repressioonide alla langenud perekonnal tuleb oma kohust täita kuni süü täieliku lunastamiseni.

Liiklusest veel - oma õuduseks saime teada, et Gruusias ei tunta juba pikemat aega sellist nähtust nagu sõidukite tehniline ülevaatus - see olevat likvideeritud, kuna tolles valdkonnas esines massiliselt korruptsioonijuhtumeid. Seega liiguvad teedel sõidukid, mis võivad suisa eluohtlikud olla. Ja ka liiklussurmade arv on selline veidi alla tuhande inimese per aasta. Otsustasime, et ei võtta ette autoretke Batumi, ootame ära kuni valmib kiirraudtee Tbilisi-Batumi suunal ja reis võtab aega kõigest 2 tundi. Nii väitis meie hommikune taksojuht, kas seda raudteed ehitatakse üleüldse, mul andmed puuduvad, kuid loodame parimat! Siinjuures pean kergendusega mainima, et Risto on üsna osav autoga liiklemisel ja tema sõidustiili jälgides meenub hea nõukaaegne anekdoot grusiinlasest taksojuhist Moskvas, kes alati sõitis punase tulega üle ristmiku ja kunde küsimusele, miks ta nii teeb, vastas mägede poeg uhkusenoodiga hääles: "Master jedjet!". Kui ta aga rohelise tule ees äkitselt  pidurdas, tuli vabandav repliik "Mozhet bõt tam tozhe master jedjet?" Igatahes olen ma aru saanud, et autojuhid sõidavad täpselt nii, nagu tavalised jalakäijad igapäevaselt liikluses liiguvad - ei põrka nad omavahel kokku, ei aja üksteist alla, ära pöörates ei näita  nad käega suunda ja seisma jäädes ei hakka neil kuskil punane lambike põlema. Parafraseerides tuntud vanarahvatarkust - sõida autoga  nii, nagu sa oleksid jalakäija, siis käid jalakäijana nii, nagu oleksid auto. Nii lihtne see ongi.

Pärast sööki läksime jalka trenni - Risto käib kord nädalas palli toksimas koos toredate kuttidega, kelle hulgas on nii sakslasi, inglasi jne. Enne suurte inimeste trenni mängisid Gruusia poisikesed ja nende õhinat ning armastust jalgpalli vastu oli tore jälgida. Meenusid pildikesed Brasiilia rannas palli tagaajavatest tumedapäistest ja mustasilmsetest kluttidest.
Vaatasime mõned minutid Risto triblamist ja siis seadsime sammud kodu poole. Teeäärsest toidupoest sai Riivo lõpuks osta oma ammuigatsetud tshatsha pudeli ja tema sammud muutusid pärast ostu kohe pikemaks ja kiiremaks, nii jõudsime koju juba enne 9-t ja konstateerisime, et igati asjalik  start on puhkusele antud!

Esimene päev Tbilisis

Ei ole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul koos päikesekiirtega, mis paistavad sisse su  magamistoa aknast. Isegi sajapealise metsikute koerte kamba  järjepidevad haugatused ei suuda seda mõnu rikkuda. Ja teadmine, et on alanud kauaoodatud puhkus kaugel kodumaast, süvendab veelgi õndsustunnet.
Alusatsin oma pikka reisi koos Riivoga   Tallinnast Tbilissi juba eile pärast lõunat lennuga Riiga, kus veetsime 4  tundi, oodates Tbilisi lendu. Muidugi ei lasknud me ajal niisama igavikku voolata, olime kumbki hankinud endale Dagmar Raudami raamatu "Minu Gruusia" ja lugesime üksteisevõidu sellest, mis meid ees hakkab ootama. Pean tunnistama, et ma ei jõudnud raamatut lõpuni lugeda, jõudsin just peatükini "Villa Saburtalos", kuid sellest hiljem.

Lend ise möödus minu jaoks täielikus rahus - ilmselt esimest korda elus suutsin lennukis magada, seega oli 3,5 tunnine lend minu jaoks pikk nagu silmapilgutus. Lennukile tuli vastu Risto, kes meid oma korterisse sõidutas, mis tänu tema lahkusele  saab nädalaks ka meie kodu olema. Öine linn on muljetavaldav, valgustusega oskavad grusiinid mängida, kohati on tunne, et viibid muinasjutumaal. Korterisse jõudes  tegime saabumise puhul kerged tervitusjoogid ja heitsime reisiväsimust välja puhkama.

Tutvumine Tbilisiga päevavalges vähendab esialgset öist vaimustust - linna tänavad, mis ei ole just peatänav, ei olekski nagu tänavad - enamjaolt puuduvad kõnniteed, iga millimeeter vaba pinda on kaetud autodega. Täiesti tavaline on, et kui keset tänavat on auk kaevatud, siis mingit hoiatavat märki või piiret pole augu ette pandud, kuhugi maa alla kukkuda ja igeveseks kadunuks jääda ei ole siin eriti keeruline. Liiklus on midagi sellist, millega lihtsalt tuleb leppida, kui sa just ei taha hulluks minna. Õnneks on mul mingi vana veneaegne kogemus Moldaavia aegadest ja muudestki lõunariikidest, nii et väga üllatunud ma ei ole. Ja kohati isegi näidatakse suunatuld. Jalakäijana muidugi tuleb igapäevaselt läbida ellujäämiskursus, nii mulle tundub. Kohalikud ise ilmselt asja nii traagiliselt ei võta. Silma torkas, et emadel lastekärudega on väga raske autode vahelt, mis on ennast parkinud kõnniteedele ja ülekäiguradadele, läbi vingerdada, kuid samas ei olnud nad ka mingil moel meeleheitel koduperenaiste väljanägemisega.

Riivol oli kange soov oma dollareid ümber vahetada kohalike rahatähtede vastu - pangas ei läinud see tal korda, kuna küsiti passi. Torkasin luugist sisse oma ID kaardi, kuid see ei avaldanud kenas telleris mingeid emotsioone - ta jäi raudselt kindlaks nõudmisele,et tuleb pass esitada. Seekord jäid dollarid vahetamata. Õnneks 50 meetri kaugusel leidsime tagasihoidliku rahavahetusputka, kus ainsaks tehniliseks vahendiks oli tavaline lauakalkulaator - 70 dollarit muundusid pärast kalkulaatoriga klõbistamist 124-ks lariks. Ja ei mingit passi ega üleliigseid küsimusi.

Jalutasime piki Rustaveli tänavat kuni Vabaduse platsini, sealt keerasime Leselidze tänavale, kust leidsime ka esimese söögikoha, kus oli võimalik tänaval istuda. Maandusime laua taha ja kena ettekandjapreili andis endast kõik, et ma oleksin nõus tellima hatshapurit, juustu, veini ja õlut. Kuigi kõht tühi ei olnud, oli söök siiski nii maitsev, et sõime ära kogu hatshapuri, mis oli suur nagu üks XL pizza. Kõht sai sellest nii täis, et ma ei ole kindel, kas mul õnnestub õhtusöögiks ennast sellisesse vormi saada, et mulle ka mõned hinkaalid sisse mahuksid. Nimelt on täna õhtul plaan minna just sinna hinkaali restorani, kus Risto armastab maiustamas käia, ja et seal tõesti maitsvaid hinkaale pakutakse, on näha ka Risto paisuvast vööümbermõõdust. Ahjaa, hommikul kaalusin ma 66,1 kg, saab näha, millistest numbritest me räägime nädala aja pärast.

Pärast ohjeldamatut söögiorgiat suundusime Risto õhutusel Eesti saatkonnaga tutvuma. Meid tulid tervitama Toomas ja Risto (mitte meie Risto) ja pärast tüüpilist diplomaatilist small talki tegime väikese ringkäigu majas. Kohtusime ka saatkonna toreda sekretäri Nataga, ühe tööka noormehega, kelle nimi on Leemet ja kes rahmeldas  viisataotlejate pika järjekorraga ja kõige lõpuks tutvusime ka kassiga, kelle nimi on Linda, kuid kes teatud põhjustel on saanud ka teise nime, mida ma ei tahaks siin mainida austusest Linda vastu.

 Saatkonnga tutvutud, suundusime kergele shopingutuurile, et täiendada puuvilja ja õlle tagavarasid ning suundusime taksoga koju. Tagaistmel ei olegi see liiklus nii kohutav!

Üks asi, mis mulle siin meeldib, on see, et kui sul näiteks on sõbral sünnipäev tavalisel tööpäeval,siis võid järgmine päev tööle mitte minna - see, et panid kõvasti pidu sõbra sünnipäeval, on väga mõjuv põhjus töölt puudumiseks. Uurin juba vaikselt kinnisvara hindu, vanalinnas pidi palju tühjalt seisvaid kortereid olema. Võibolla loobun oma esialgsest plaanist veeta vanaduspõlve pikad päevad Brasiilias - Gruusia on mitu korda lähemal ja elu on siin sama odav kui Brasiilias.