Tagasi kodus

Olgu mujal kuitahes hea, kodus on siiski parem! Eile varahommikul kell 5.51 toppisime ennast Risto autosse ja kihutasime lennujaama. Kõik formaalsused vormistatud, tegime ka mõned ostud veini ja chacha näol, et oleks, millega küllatulevaid sõpru kostitada. Muidugi tekkis meil Riias samade pudelitega probleem, sest tulime ju mitte EL-ist ja oleksime  pidanud seetõttu uuesti turvakontrollist läbi minema, kus meie vedelik oleks igal juhul konfiskeeritud. Õnneks lahke Läti turvakontrollija andis head nõu terminalist lahkuda ja uuesti ennast lennule tshekkida ning minu reisikott, mille mulle sünnipäevaks kinkisid A- klubi tüdrukud ja mis marjaks ära kulus, pagasisse ära anda. Nii tegimegi, maksin täiendavad 15 eurot ja probleem oligi lahendatud.

Lennuk maandus vihmasesse Tallinnasse umbes kell 12.20, koju jõudsime lõpuks kella 2 paiku. Ohkasime kergendatult - tänu Reijo hoolitsusele oli maja alles ja suisa soojaks köetud, ka  vanaema oli elus ja külmkapis leidus isegi üht-teist söödavat . Salajas tõotasin endale, et selleks aastaks mulle igasugusest reisimisest ja eriti lennukiga lendamisest jätkub! Neid lendamisi võib juba kolme käe sõrmedel kokku lugeda, mida saan selle aasta kontosse kirjutada. Aitab!

Kõige lõpuks tahan tänada kõiki eestlasi, kellega oli võimalus Gruusias kohtuda, s.h. vastutulelikke Eesti saatkonna töötajaid, kes lahkelt näitasid saatkonda ja tutvustasid oma tööd ja peab tunnistama, et  minu arusaamise järgi ei ole see kerge - olla kaugel kodust ja esindada oma riiki. Tänusõnad ka Avivale, kes  nõustus olema meie giidiks külmal ja tuulisel pühapäeval teekonnal Mtskhetasse. Ristole suur tänu võõrustamise eest! Nüüd on see kauge kant nähtud ja süda rahul!

P.S. Pildid on mul juba arvutisse tõmmatud, kuid ei ole veel segeks saanud nippi, kuidas neid korraga siia keskkonda tõmmata, ühe pildi allalaadimine võtab  kuratlikult aega. Ehk oskab keegi soovitada? FB-sse on neid lihtsam sokutada.

P.P.S. Kui kedagi huvitab.siis tänahommikused numbrid kaalu peal olid üsna kesised - vaid 65,3 eeldatud 71,1 asemel... 

Viimased muljed

Esmaspäeva õhtul otsustasime Riivoga omapäi õhtust sööma minna, Risto oli päevatööst väsinud ja lasime tal rahus omaette olla. Palusime taksojuhil viia meid kuskile sinna, kus käivad söömas kohalikud elanikud, ja kus pakutakse ehedat gruusia rahvustoitu. Maandusime restoranis "Begeli" - suur ja avar suhteliselt kaasaegne koht. Kelner tuli kohe menüüga ja hakkasime pärima, mida ta soovitaks meile. Loomulikult esimese asjana käis ta välja hinkaalid, kuid need asjad olid meil juba läbiproovitud, siis soovitas ta hatshapurit, kuid ka selle toiduga oli meil juba kogemus olemas. Edasi asi enam nii libedalt ei läinud, menüüs oli küll toite üsna palju, kuid tegelikult saadaval vaid vähesed. Lõpuks tellis Riivo hartshood ja shashlõkki,  mina chakapulit -see on hautatud vasikaliha leemes, lisaks veel tomati-kurgi salat ja kahheetia päritolu majaveini. 

Lauad, mis meie tulles veel suhteliselt tühjad olid, täitusid üsna kähku, enamus seltskondadest moodustasid mehed, oli ka üksikuid perekondi koos väikete lastega. Enamus inimesi suitsetasid ja põhisliselt söödi hinkaale.

Alustuseks  toodi Riivole shaslõkiportsjon, ta jõudis sellest poole ära süüa, kui saabus hartshoo. Riivo asus isukalt suppi lurpima,ainuke etteheide oli, et supis ei olnud riisi, muidu hea vürtskias teine. Mina ootasin kannatliku meelega oma praadi. Kui Riivo ka shaslõkiga lõpule jõudis, saabus  minu praad lauda. Esialgu oli see üsna kummalise välimusega - leemest   turritas jurakas kondihunnik välja, lusikaga konte liigutades tuli pinnale ka riisi. Nüüd alles saime sotti, et kõik oli segamini aetud - Riivo pistis nahka hoopis minu vasikaliha hautise, pidades seda hartshooks ja mina sain nüüd tema suppi süüa. Et seal kõik sassi läks, on ka seletatav asjaoluga, et teeninduses kehtis reegel - neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. See tähendab, et üks kelner võttis tellimuse, teine tõi söögid lauda ja kolmas koristas nõud ja kirjutas arve välja. Tellisin ka magustoitu, kuid pärast pooletunnist ootamist ja asjaolude selgitamist selgus, et seekord magustoitu ei ole, lihtsalt ei ole ja kõik. Ega ma eriti pettunud ei olnud, sest kõht oli ka supist täis ja vanemas eas polegi vaja nii palju süüa. Kokkuvõtteks - oli tore õhtu, sest veini oli, õlut oli ja juttu jätkus kauemaks. 

Viimasel päeval võtsime ette reisi Gorisse, et ära näha see kurikuulus Stalini muuseum. Sõit sinna läks kiiresti, kuna linnake asub Tbilisi-Bathumi kiirtee ääres ja ainult ükskord sõitis meile ühesuunalisel teel vastu üks mersu. Kui olime Tbilisist välja sõitnud, märkasin tee ääres sarnaseid papist külasid keset tühermaid, nagu meil siin Eestiski viimastel aastatel hulgaliselt kerkinud on. Jõudsin just vaikselt imestada, kas tõesti on ka siia kinnisvarabuum jõudnud, kui Risto selgitas,et tegemist on hoopis põgenike laagritega - terved suured külad on ehitatud tuhandetele 2008. aasta sõjapõgenikele. Keerasime ka kahte külla sisse, kuhu Eesti riigi abiga on rajatud laste mänguväljakud - need nägid väga armsad välja ja eristusid selles kurvas ja troostitus miljöös oma värvikirevuse ja hoolitsetud välimuse poolest. 

Stalini muuseum oma pompöössuses muidugi rabada ei suuda, tegu on minu arust pigem vaikselt hääbuva nähtusega, sest peale meie ei tundnud isakese vastu sel päeval huvi ilmselt keegi. Otsustasin juba enne muuseumi külastamist, et oma filmilinti ma seal raiskama ei hakka. See lihtsalt ei ole seda väärt. Kui kellelgil on plaanis seda jubedat muuseumi vaatama minna, siis minu soe soovitus - ärge parem minge, elamust sealt ei saa, ainult teadmise, et sa oled seda oma silmaga näinud.  

Gori külastamine lõppes ettearvatult hinkaalide söömisega, lisaks tellisime ka adzhaaria hatshapurit, mis on eriline selle poolest, et lisaks juustule on see üle valatud toore munaga, mis on kergelt hüübinud. Vähmalt mõni aeg ei taha ma enam mõela ei hinkaalidele ega hatshapuridele!

Kui aega saan, laen siia ka mõned pildid üles, pean veel uurima,kuidas see siin käib!

Viimane osa juba homme!!

Pildikesi Tbilisi tänavaelust

Vake linnaosast, kus Risto elab, saab kesklinna kõige lihtsamalt taksoga - lepid juhiga hinnas kokku ja ta viib sind täpselt sinna, kuhu soovid. Ei mingit taksomeetrit. Kesklinna ots on 4 rubla - nii taksojuht just  ütlebki. Täpsustame igaks juhuks alati üle, et kas ikka 4 lari - jah, siiski larid, kuid rubla on veel rahva mälus kõvasti kinnistunud.

Takso on üldse üks omapärane nähtus. Juhiks, vähemalt meie siinoleku ajal, on sattunud olema vanemad mehed, eilne juht suisa 79 aastane, autod on neist tiba nooremad, enamus eelmise sajandi 90-ndate mudelid. Et siin ei tunta tehnoülevaatust, on näha ka autode välimusest - ilma esi- või tagumise pamperita, purunenud laternate ja esiklaasiga auto on tavapärane, mõni auto aga seisab koos lihtsalt tahtejõuga ja ainuke terve atribuut selle küljes on auto number. Kui küsisin taksojuhi käest (selle 79 aastase), miks neil siin nii hullumeelne liiklus on, siis sai ta üsna pahaseks - viga on selles, et mitte keegi ei oska sõita õigesti peale tema - tal on 56 aastat juhistaazi! Ja selle kinnituseks tegi ta kohe paar ohtlikku manöövrit, näitamata suunatuld ja kirudes teisi juhte, kes samuti käituvad. See  ainult kinnitab minu arvamust, et kõik juhid siin on väga osavad ja viga on lihtsalt minu liigses enesealalhoiuinstinktis.

Täikast oli juba juttu, seekord veidike muljeid Tbilisi turult, kus me  eile käisime sooviga osta kohalikke pähkelid ja suluguni juustu. Mulje, mis sellest käigust jäi, oli vastuoluline - ühest küljest tohutu kaubaküllus, teisest küljest kogu turu armetu väljanägemine - osa väljapanekust on lageda taeva all, osa aga suisa kuute meenutavates putkades, mis kokku klopsitud käepärasest materjalist. 

Puu- ja juurvilju müüakse ka otse kaubikutest ja elu nende ümber keeb ja kihab. Hõiked, sõim, autode tuututamine, inimeste rohkus ja pidev tähelepanu koondamine oma jalgealusele teele, et mitte kuhugi sügavikku kukkuda või konte murda - see on ikka üsna väsitav. 

Hämmastas peterselli rohkus - igal müüjal oli nn leti peal suurtes kuhjades peterselli ja muudegi maitsetaimede kimbukesed, mida siis kohalikud  enne ostmist põhjalikult nuusutasid. Alles pärast mitme pundi põhjalikku läbinuusutamist osutus üks kimbuke ostmisväärseks. Mille põhjal valik tehti, on mul raske mõista, ilmselt on olemas mingid omad kriteeriumid, mille alusel saab peterselli maitset lõhnaga tuvastada. 

Ostsin oma pähklid ja Riivo muidugi ei saanud loobuda ahvatlevatest punapipra kaunadest - neid jätkub nüüd vähemalt 10-ks aastaks! Oli ka soov osta tomateid - need on siin suured ja ahvatlevad, valisin ise oma käega kõige ilusamad välja, kodus aga avastasin, et minu väljavalitud kaunitarid olid vahepeal transformeerunud plekilisteks ja pehmeteks keskpärasteks tomatiteks. Õnneks maitsesid nad  hoolimata välimusest väga hästi!

Turul õnnestus ka väike konflikt tekitada - juustu ostes maksis Riivo 20-larisega, mille küljest oli väike nurk ära rebitud. Liikusime oma ostuga edasi, kui kuulsime ägedaid hõikeid selja tagant - vaatasime tagasi ja saime aru, et müüjatar lehvitas selle rahatähega, mis ta just meie käest oil saanud. Meie kui südametunnistusega ostajad suundusime tagasi müüja juurde, kes pisarsilmi palus katkine rahatäht tagasi võtta ja maksta terve rahaga. Kauplesime mis me kauplesime, müüja õnnetut nägu nähes leebusime - võtsime oma raha tagasi ja andsime ka juustu tagasi - nii sovunud olime... Hiljem pangas vahetas Riivo raha ümber ilma igasuguse probleemita - isegi passi ei küsitud!

Tänavapildis kohtab küllaltki palju kerjuseid - ühed neist on noored emad imikutega ja teised vanamutikesed. Kõige nutikamad kerjused  kerjavad panga automaadi vahetus läheduses - nad istuvad seal üsna märkamatult, aga niipea, kui oled automaadist raha kätte saanud, sirutub kerjuse käsi nagu maa alt välja ja algab haledahäälne anumine. Ilmselt kuulub koht automaadi kõrval kerjuste hierarhias kõige kõrgemal tasemel asujale, sest siin võib sinu topsi pudeneda paberraha, kui mujal pead leppima müntidega.